Ma olin veendunud, et mul ei ole vaenlasi. Keegi ei vihkanud mind, kellest ma teadsin. Ma ei vihanud kedagi, tegelikult ei olnud ma kunagi elus kedagi vihanud. Nii et nende väidete põhjal võis see tähendada ainult seda, et mul ei olnud vaenlasi. Ma olin 16-aastane.
Ma mõtisklesin selle kõige üle, kui ma lugesin Matteuse 5. Milliseid vaenlasi peaksin armastama, kui mul ei ole ühtegi? Ma peaaegu mäletan rahulolutunnet, mida ma selle mõtte peale tundsin. Kuid peaaegu kohe kõneles Issanda hääl sel hetkel mu südamesse, öeldes: "Iga kord, kui sa solvud millegi pärast, mida keegi sulle ütleb, ja sa reageerid kaitsvalt, on nad hetkel sinu vaenlased." See on sinu vaenlased.
Issanda noomitus rabas mind ära. Tema ilmutus seadis täielikult kahtluse alla minu vaated vaenlastele, armastusele, suhetele ja vihale. Sest kui see, kuidas ma olukordadele reageerisin, muutis minu suhteid Jumala silmis, siis olid kõik, keda ma tundsin, mingil hetkel minu vaenlased. Küsimus jäi; kas ma tõesti teadsin, kuidas oma vaenlasi armastada? Kas ma olin Pühakirja valguses, kas ma olin ever tõeliselt ja ilma reservatsioonideta armastanud? Ja kui mitu korda olin ma olnud sõbra vaenlane?
Meil on kalduvus seostada vaenlast nendega, kes meid vihkavad või on meie vastu. Kuid Jumal näitas mulle, et kui me reageerime kellegi suhtes kaitsva vihaga, siis on nad meie südames muutunud meie vaenlasteks. Küsimus on: kas me peaksime lubama endale vaenlasi luua? Meil ei ole kontrolli nende üle, kes meid vaenlastena näevad, kuid meil on kontroll selle üle, keda me laseme oma südames vaenlasena näha.Jumala õpetus meile kui Tema lastele on armastada oma vaenlasi:
"Aga teile, kes te kuulete, ma ütlen: armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid kuritarvitavad. Kes sind põsele lööb, sellele paku ka teist põske, ja kes võtab su mantli ära, sellelt ära hoia ära ka oma tuunikat. Anna kõigile, kes sinult kerjab, ja sellelt, kes su vara ära võtab, ära nõua seda tagasi. Ja nagu sa soovid, et teised sulle teeksid, tee nii ka neile.
Vaata ka: Islam Vs kristlus arutelu: (12 suuri erinevusi teada)Kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis kasu on sellest teile? Sest isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad. Ja kui teete head neile, kes teile head teevad, mis kasu on sellest teile? Sest isegi patused teevad sama. Ja kui te laenate neile, kellelt te ootate raha, mis kasu on sellest teile? Isegi patused laenavad patustele, et saada sama palju tagasi. Aga armastage oma vaenlasi ja tehke head jalaenake, ilma et ootaksite midagi vastu, ja teie tasu on suur ja te saate Kõigekõrgema poegadeks, sest ta on lahke tänamatute ja kurjade vastu. Olge armuline, nagu teie Isa on armuline." (Luuka 6:27-36, ESV).
Väga lihtne on lasta end kontrollida vihast ja vastata solvavatele märkustele õigustusega. Kuid Jumala tarkus peaks meid ajendama võitlema selle inimliku instinktiga, et tahame end kaitsta. Me ei peaks võitlema selle vastu mitte ainult kuuletumise pärast, vaid ka sellepärast, et koos kuuletumisega tuleb rahu. Pange tähele neid viimaseid eespool mainitud salme. Tehke head. Ärge oodake midagi. Teie tasu on suur. Aga viimane osa on rohkem väärt kui meie isekas uhkus; Ja te saate Kõigekõrgema poegadeks. See peaks meid motiveerima tegutsema armastuses!
Sinu sõber oli sinu vastu kuri? Armasta teda. Sinu õele meeldib sinuga pahandada, et sind vihastada? Armasta teda. Su ema oli sinu karjääriplaanide suhtes sarkastiline? Armasta teda. Ära lase vihal mürgitada oma südant ja teha neid, keda sa armastad, oma vaenlasteks. Inimlik loogika küsib, miks me peaksime olema armastavad ja head nende suhtes, kes on olnud hoolimatud. Miks? Sest Jumal, kes on üle kõige, on meid armastanud ja osutanud halastust, kui meei väärinud seda.
Vaata ka: 10 palvetavat naist Piiblis (Amazing Faithful Women)Meil ei ole kunagi õigust olla ebasõbralik, mitte kunagi. Isegi siis mitte, kui teised teevad meiega sporti. Meie pered on enamasti armastavad ja hoolivad enamiku meist, kuid mõnikord öeldakse või tehakse asju, mis teevad meile haiget ja vihastavad meid. See on osa inimeseks olemisest selles maailmas. Kuid meie reaktsioonid nendele olukordadele peaksid peegeldama Kristust. Meie eesmärk kristlastena on tuua Kristust igasse kohta ja igasseümbermõttes. Ja me ei saa tuua Teda valusasse hetke, kui reageerime vihaga.
Me ei näe oma perekonda ja sõpru automaatselt vaenlastena, kuid meie mõtted ja tunded nende suhtes määravad, kuidas meie süda neid suhtub. Olenemata sellest, kas midagi ebasõbralikku on öeldud või tehtud meile tahtlikult või mitte, peame oma mõtete, sõnade ja tegudega ülistama Jumalat, eriti kui see on raske. Sest kui me neis ei austa Teda, siis teeme viha, uhkuse ja haiget oma ebajumalateks.
Ma palvetan ja loodan, et see lühike mõtisklus õnnistab teid täna. Minu siiras palve on, et me otsiksime Jumala täiuslikku tarkust ja rakendaksime seda oma igapäevaelus. Toome Jumalat endaga kaasa kõikjale, kus me käime, ja et Tema nimi oleks ülistatud.
