Ettemääratus vs. vaba tahe: kumb on piibellik? (6 fakti)

Tõenäoliselt on inimeste suurim probleem selliste õpetuste nagu predestinatsiooniga see, et nad arvavad, et see taandab inimesed tingimata mõtlematuteks robotiteks. Või, parem veel, elututeks käpikeks malelaual, mida Jumal liigutab, kui Ta seda vajalikuks peab. See on aga filosoofiline järeldus, mitte Pühakirjast tulenev järeldus.

Piibel õpetab selgelt, et inimestel on tõeline tahe. See tähendab, et nad teevad tõelisi otsuseid ja vastutavad nende valikute eest tõesti. Inimesed kas lükkavad evangeeliumi tagasi või usuvad seda, ja kui nad teevad kumbagi, siis tegutsevad nad vastavalt oma tahtele - tõeliselt.

Samal ajal õpetab Piibel, et kõik, kes usus Jeesuse Kristuse juurde tulevad, on Jumala poolt valitud ehk ette määratud.

Nii võib meie mõtetes tekkida pinge, kui me püüame neid kahte mõistet mõista. Kas Jumal valib mind või mina valin Jumala? Ja vastus, nii ebarahuldavalt kui see ka ei kõla, on "jah". Inimene usub tõesti Kristusesse ja see on tema tahteavaldus. Ta tuleb vabatahtlikult Jeesuse juurde.

Ja jah, Jumal on ette määranud kõik, kes usus Jeesuse juurde tulevad.

Mis on ettemääratus?

Ettemääramine on Jumala tegu, mille puhul Ta valib iseendast tulenevatel põhjustel ette - tõepoolest, enne maailma rajamist - kõik, kes saavad päästetud. See on seotud Jumala suveräänsusega ja Tema jumaliku eelisõigusega teha kõike, mida Ta tahab teha.

Seetõttu on iga kristlane - igaüks, kes tõesti usub Kristusesse, on Jumala poolt ette määratud. See hõlmab kõiki kristlasi minevikus, olevikus ja kõiki, kes usuvad tulevikus. Ei ole ette määramata kristlasi. Jumal on eelnevalt otsustanud, kes tulevad usu kaudu Kristuse juurde.

Piiblis kasutatakse selle kirjeldamiseks ka järgmisi mõisteid: "valitud", "valimine", "valitud" jne. Need kõik viitavad samale tõele: Jumal valib, kes on päästetud, kes on päästetud või kes päästetakse.

Piibli värsid ettemääramise kohta

On palju kirjakohti, mis õpetavad ettemääratust. Kõige sagedamini tsiteeritakse Efeslastele 1:4-6, kus öeldakse: "nii nagu ta meid temas enne maailma loomist valis, et me oleksime pühad ja laitmatud tema ees. Armastuses on ta meid ettemääranud lapsendamiseks enda juurde poegadeks Jeesuse Kristuse kaudu, tema tahte kavatsuse kohaselt, tema kirkuse armu kiituseks, millega ta on meid õnnistanud.armastatud."

Kuid sa võid näha ettemääratust ka Ro 8:29-30, Kol 3:12 ja 1. Tessalooniklastele 1:4 jt.

Piibel õpetab, et Jumala eesmärgid ettemääratuses on tema tahte kohaselt (vt. Roomlastele 9:11). Ettemääratus ei põhine inimese vastusel, vaid Jumala suveräänsel tahtel halastada, keda ta halastab.

Mis on vaba tahe?

On väga oluline mõista, mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad vabast tahtest. Kui me defineerime vaba tahet kui tahet, mis ei ole koormatud või mida ei mõjuta ükski väline jõud, siis on ainult Jumalal tõesti vaba tahe. Meie tahet mõjutavad paljud asjad, sealhulgas meie keskkond ja maailmavaade, meie eakaaslased, meie kasvatus jne.

Ja Jumal mõjutab meie tahet. Piiblis on palju kirjakohti, mis seda õpetavad; näiteks Õpetussõnad 21:1 - kuninga süda on Issanda käes, ta pöörab seda, kuhu ta [Issand] tahab.

Aga kas see tähendab, et inimese tahe on kehtetu? Mitte sugugi mitte. Kui inimene teeb midagi, ütleb midagi, mõtleb midagi, usub midagi jne, siis kasutab ta tõesti ja tõeliselt oma tahet või tahtmist. Inimestel on tõeline tahe.

Kui inimene tuleb usu kaudu Kristuse juurde, siis ta tahab tulla Kristuse juurde. Ta näeb Jeesust ja evangeeliumi kui veenvat ja ta tuleb meeleldi usuga Tema juurde. Evangeeliumi üleskutse on, et inimesed peavad meeleparandust tegema ja uskuma, ja need on tõelised ja ehtsad tahteavaldused.

Kas inimestel on vaba tahe?

Nagu me eespool mainisime, kui te defineerite vaba tahet kui täiesti vaba tahet kõige lõplikumas mõttes, siis ainult Jumalal on tõesti vaba tahe. Ta on ainus olend universumis, kelle tahet välised tegurid ja osalejad tõepoolest ei mõjuta.

Ometi on inimesel kui Jumala näo järgi loodud olendil tegelik ja tõeline tahe. Ja ta vastutab oma otsuste eest. Ta ei saa teisi - ega Jumalat - süüdistada enda tehtud otsustes, sest ta tegutseb oma tõelise tahte kohaselt.

Seega on inimesel tõeline tahe ja ta vastutab oma otsuste eest. Seetõttu eelistavad paljud teoloogid mõistet vastutus vabale tahtele. Lõppkokkuvõttes võime kinnitada, et inimesel on tõeline tahe. Ta ei ole robot ega käpik. Ta tegutseb oma tahte kohaselt ja on seega vastutav oma tegude eest.

Piibli värsid inimese tahte kohta

Piibel eeldab rohkem kui väidab, et inimene on võimeline tegema otsuseid ja tegutsema, ning et ta on tõeliselt vastutav oma otsuste ja tegude eest. Meenuvad mitmed piiblisalmid: Rm 10:9-10 räägib inimese vastutusest uskuda ja tunnistada. Piibli kõige kuulsam salm teeb selgeks, et inimese vastutus on uskuda (Jh 10:9-10).3:16).

Kuningas Agrippa ütles Paulusele (Apostlite teod 26:28): "Peaaegu sa veenad mind kristlaseks." Ta on ise süüdi oma evangeeliumi tagasilükkamises. Agrippa tegutses oma tahtmise kohaselt.

Mitte kusagil Piiblis ei ole vihjet, et inimese tahe on kehtetu või võlts. Inimesed teevad otsuseid ja Jumal peab inimesi nende otsuste eest vastutavaks.

Predestinatsioon vs inimese tahe

19. sajandi suurelt Briti jutlustajalt ja pastorilt Charles H. Spurgeonilt küsiti kord, kuidas ta suudab ühildada Jumala suveräänset tahet ja inimese tõelist tahet või vastutust. Ta vastas kuulsalt: "Ma ei pea kunagi sõpru ühildama. Jumalik suveräänsus ja inimese vastutus ei ole kunagi omavahel tülli läinud. Ma ei pea ühildama seda, mida Jumal on omavahel ühendanud." Ta ütles: "Ma ei pea ühildama seda, mida Jumal on ühendanud."

Piibel ei sea inimese tahet ja jumalikku suveräänsust vastandama, nagu saaks ainult üks neist olla tõeline. Ta lihtsalt (kuigi salapäraselt) hoiab mõlemad mõisted kehtivana. Inimesel on tõeline tahe ja ta on vastutav. Ja Jumal on suveräänne kõigi asjade üle, isegi inimese tahte üle. Kaks piibli näidet - üks igast testamendist - on väärt kaalumist.

Esiteks, vaadake Johannese 6:37, kus Jeesus ütles: "Kõik, mis Isa mulle annab, tulevad minu juurde, ja kes iganes minu juurde tuleb, seda ma ei hülga iialgi välja."

Ühest küljest on siin Jumala jumalik suveräänsus täielikus ilmas. Igaüks - isikuni - kes Jeesuse juurde tuleb, on Isa poolt Jeesusele antud. See viitab eksimatult Jumala suveräänsele tahtele ettemääratuses. Ja ometi...

Kõik, mida Isa annab Jeesusele, tulevad Tema juurde. Nad tulevad Jeesuse juurde. Neid ei tirita Jeesuse juurde. Nende tahet ei tallata. Nad tulevad Jeesuse juurde, ja see on inimese tahteavaldus.

Teine kirjakoht, mida tuleb vaadelda, on 1Moosese 50:20, kus öeldakse: "Mis puutub sinusse, siis sa kavatsesid kurja minu vastu, aga Jumal kavatses seda heaks, et paljud inimesed jääksid ellu, nagu praegu.

Selle kirjakoha kontekst on see, et pärast Jaakobi surma tulid Joosepi vennad tema juurde, et tagada oma turvalisus ja lootes, et Joosep ei võta neile kätte selle eest, et nad Joosepi aastaid tagasi reetnud olid.

Joosep vastas viisil, mis toetas nii jumalikku suveräänsust kui ka inimlikku tahet, ja mõlemad mõisted olid põimitud ühte tegu. Vennad tegutsesid Joosepi suhtes kurja kavatsusega (väljendatud kavatsus tõestab, et see oli nende tõeline tahtlik tegu). Kuid Jumal mõtles sama tegu heaks. Jumal tegutses vendade tegudes suveräänselt.

Ehtne tahe ehk inimese vastutus ja Jumala jumaliku suveräänsus on sõbrad, mitte vaenlased. Nende kahe vahel ei ole "vs" ja nad ei vaja lepitamist. Meie mõistusele on neid raske ühitada, kuid see on tingitud meie piiratud piiratusest, mitte tõelisest pingest.

Bottom Line

Tegelik küsimus, mida teoloogid küsivad (või peavad küsima), ei ole see, kas inimese tahe on tõeline või kas Jumal on suveräänne. Tegelik küsimus on, kumb on lõplik päästes. Kas Jumala või inimese tahe on lõplik päästes? Ja vastus sellele küsimusele on selge: Jumala tahe on lõplik, mitte inimese oma.

Aga kuidas saab Jumala tahe olla lõplik ja meie tahe selles küsimuses ikkagi tõeline? Ma arvan, et vastus on see, et üksi jäetuna ei tuleks keegi meist usu kaudu Jeesuse juurde. Oma patu ja väärikuse ning vaimse surmatuse ja langenud olemise tõttu lükkaks igaüks meist Jeesuse Kristuse tagasi. Me ei näeks evangeeliumi veenvana või isegi ei näeks endid abituna ja päästmist vajavana.

Kuid Jumal sekkub oma armust - vastavalt oma suveräänsele tahteavaldusele -. Ta ei suru meie tahet maha, Ta avab meie silmad ja annab meile seeläbi uued soovid. Tema armu läbi hakkame nägema evangeeliumi kui meie ainukest lootust ja Jeesust kui meie päästjat. Ja nii me tuleme Jeesuse juurde usu kaudu, mitte vastu meie tahtmist, vaid meie tahteavalduse kaudu.

Ja selles protsessis on Jumal ülimuslik. Me peaksime olema väga tänulikud, et see nii on!